Nii suur elevant

Väike jutt naljakatest kompleksidest

Elas kord üks suur elevant. Said kord kokku kolm jahimeest – Ameeriklane, Aafriklane ja Eestlane ning nagu jahimeestele kombeks läksid elevanti jahtima. Kuid igal ühel olid omad arusaamad…

Ameeriklane vaatas suurt elevanti ja mõtles: “ Nii suur elevant. Nii tore. Viin ta Manhattanile ja teenin palju raha, sest keegi pole näinud nii suurt elevanti.”

Aafriklane mõtles: “Nii suur elevant. Täna on minu õnnepäev. Viin ta koju ja saan toita oma pere tervelt kuu aega. Nii suur elevant.”

Eestlane vaatas elevanti umbusklikult, tegi loomale mitu tiiru peale ja siis mõtles. “Isaand kui suur elevant. Huvitav mida ta küll minust mõelda võib?”

Elevant mõtles: “Kõht on tühi. süüa tahaks.”

Siit loo moraal. Paljud meist on nii tegevuses oma eluga, rõõmude ja probleemidega, et meil ei olegi aega teistele mõelda. Seega pole mõtet põdeda ja tekitada endale liigseid foobiaid sellest, mida teised võiksid küll meist “halvustavalt”  mõelda. Sa ei pea ennast tegema kellekski teiseks, sellepärast et keegi võib mõelda sust halvustavalt või teisiti kui seda sooviksid.

See on ju võõras mure. Kui keegi arvab, et su välimus pole kõige parem, riided ei sobi või veel miskit, mis pähe võib tulla on see tema probleem. Sageli tekitame me enda peas ise väära pildi sellest kuidas me jätame kellelegi halva mulje oma käitumise või välimusega. Reaalsus on teistsugune, teistel on oma muresid piisavalt. Seega mine ja tegele nende asjadega mis SULLE meeldivad ja ära karda seda suurt elevanti, mis sind võis hoida seni tagasi – ole muretu!