Vahetult pärast filmi “Yes man” vaatamist õnnestus kompanjonil pitsitada minust välja “jah” sõna snowtubingu katsetamiseks. Järgmise päeva õhtul olime Otepääl platsis ja uhasime täiel hingel muudkui lumetuubidega muudkui mäest alla.

Mida ma õppisin lumetuubiga sõites:

  • Mida vähem suudad olukorda kontrollida, seda põnevam on – lumetuubis olles hoidsin sussid taeva poole ja lendlesin sinna kuhu vallid viskasid. Samamoodi on ka elus – kui tahad põnevust juurde, siis lase vähemalt osa sellest oma kontrolli alt lahti.
  • Hirmud on enamasti asjatud – lastes oli pidevalt tunne, et “oi, nüüd lendan siit hüppest külili” – tegelikult lõppes kõik alati ilusti. Pane elus eeltingimused paika (üldised turvanõuded), katseta rada ja siis pane täiega.
  • Elu saab olla pööraselt (sõna otseses mõttes) lahe vaid siis, kui Sa reaalselt tegutsed ja asju katsetad. Hüppa sisse, põruta ja karju südamest – et elu kogemist väärt oleks.

Kuna käisin õhtusel ajal, siis enda foto asemel illustreerin artiklit ühe vaimuka snowtubingu videoga:

Video moraal: ära jää tõelisele elule jalgu!
PS! samasuguse salto tegin ma täna suuskadega, kui mäest alla tulles juhitavuse kaotasin 🙂