Mida võib jalgratas õpetada meile elu kohta?

4 arvamust teemal "Mida võib jalgratas õpetada meile elu kohta?"

1. Liisi Toom august 17th, 2009 at 10:35 p.l.

   See tuleb väga tuttav ette. Mina otsustasin osaled Norras, Bergenis igal aastal toimuval 7-mäe-matkal (http://www.bergen-turlag.no/7-fjellsturen/index.php?fo_id=3924), mis norrakate mõistes on tavaline pühapäevane jalutuskäik, igale teisele aga tõsine katsumus. Ainult vaimujõudu (ja treenitud ning otsusekindla) sõbra abil läbisin seitse Bergenit ümbritsevat mäge, kokku 35 km ja 13,5 tundi järjest. Pool ajast ei saanud aru, miks ma seal olen, kuid kui ära tegin, siis saan aru: see arendab, sa katsud oma piire ja jõuad kaugemale ja iga piiride venitamisega saavutad enesekindlust, et ma olen veel rohkemaks võimeline.

   Kes liitub järgmisel aastal?

2. Harald Lepisk august 18th, 2009 at 1:15 e.l.

   Norrakad on jah, mägedega harjunud. Kui Alesundis mäkke ronisin, siis jõudsin üles sama tempoga, millega kalpsas üks hallipäine vanem norra meesterahvas

   Mine neid järgmise aasta ettevõtmisi tea, äkki isegi saab punti tulla.

3. Freakwave september 25th, 2009 at 12:45 p.l.

   1) Tulemus = potentsiaal * tahtejõud.
   St inimvõimete potentsiaal on tegelikult müstiline. Sellest potentsiaalist annab aimu enda piirile viimine, enda kogemused Tour de Rõuge (mtb võistlus 3 päeval 4 km; 35 km; 65 km; 70 km etappidena Lõuna-Eesti kuppelmaastiku radadel), Pariisi 24 h sõit paduvihma ja sopaga, Saku 100. Max sõiduaeg üle 8 h, tegemist ei olnud matkamisega. Põhimõtteliselt toimub sellisel pikal pingutusel esimene pool sõidust musklijõul, järgmine pool sõidust tahtejõul. Leiad kõrvadest natuke energiat ja sõtkud edasi.
   2) Ära iial anna alla, ära isegi mõtle alla-andmisele. Peenikese ja sileda kummiga Otepää rattamaratoni Kekkose raja sopa sees “uisutades” oleksin äärepealt 20-ndal km-l katkestanud, mõtlesin sellele päris tõsiselt. Otsustasin siiski trenni mõttes raja läbi tiksuda, mitte keskenduda tulemusele. Kogemata tuli hooaja paremuselt II tulemus st pauk harjavarrest. Alla andmine olnuks oi-oi kui vale otsus.
   3) Ebaõnnestunud oled siis, kui ei anna endast maksimumi. Meil kõigil parema ja halvema minekuga päevad. Selliseid võistlusi ei olegi, kus kumm õigesti valitud, geel otsa ei lõpe, jood õigesti, aeglasemaid ette ei jää, kukkumisi ette ei tule jms takistusi ei esineks. Oluline on vaatamata oludele endast maksimum anda.
   4) Sea konkreetne eesmärk. Sea kõrge eesmärk. Võistlusel on tegemist finishiga. Ma ei sõidaks Saku 100 rada läbi võistlusel läbitud kiirusega tavalisel pühapäeval treenides. Võistlusel on aga teine teema. Kui vaja, siis läbiks samal rajal kasvõi 150 km. Lihtsalt teadmisest, et võistlus pole lõppenud ja 100 km peal lõpetamine tähendaks katkestamist.
   5) Võistlus käib ise-endaga. Peale stardipauku on piisavalt mehi, kes “paugutama hakkavad”. Kui neile järgneda, lõpetad samuti poolel distantsil “kinni tõmmanuna”. Tuleb ise ennast tunda ja väga hoolikalt valida, mida teha ja kuidas sõita. Mägironijatel on tegemist elu küsimusega. Tavalises tööpäevas edu küsimusega (julgus mõelda erinevalt kisakoorist)

   jne jne jne

4. Harald Lepisk september 25th, 2009 at 7:28 p.l.

   Vau!

   Väga konkreetsed ja praktilised nõuanded.

   Ehk siis julgelt rattamaratonile, et praktikas asi läbi kogeda ning sealt õpitu ellu rakendada!

   Tänud kogemiste jagamise eest!