Kingi oma tundeid

Me elame maailmas, kus koguaeg on käik sees ja sõidame 50km/h kiiruse asemel hoopis 60km/h kiirusega. Kas poleks vahel hea sõita hoopis 49km/h, et näha kõike seda, mis meie umber on. Vaadelda taeva värvi, näha tähti taevas. Kuulata kõrvadega. Rääkida silmade ja südamega. Mõista südamega.

Meie päevad on disainitud disainerite poolt nimega töö, kool, pere, hobid, vaba aeg. Kuid tunded, mõtted, kuhu need on kadunud? Miks ei taha me kinkida oma tundeid? Miks me kardame öelda seda, mis on sügaval meie südames, mis meile tõeliselt midagi tähendab? Mis meile väärtust loob?

Võta aega

Kas oled märganud end mõtlemas, et  täna ma helistan näiteks vanaemale ja küsin kuidas tal läheb?  Kuidas tema päev on möödunud ja kuidas tervis on? Kuid siis tuleb miski vahele ja Sa ei helistagi täna. Sa ei helista ka homme, sest homme on sul vaja koolitükke õppida, tööasjad joonde ajada ja veel sada tegevust teha.

Me arvame, et meil on aega küll. Küll jõuan homme, ülehomme, nädala pärast. Arvan, et ei eksisteeri tuleviku aega. Meie aeg on just siin ja praegu.

Meenuta, millal Sa viimati ütlesid või kirjutasid kellelegi midagi hingest. Lihtsalt:

”AITÄH!” Aitäh kallis, et Sa olemas oled. Mul on nii heameel, et Sa mu ellu tulid. Ma olen väga õnnelik Sinuga. Ma armastan Sind.

Miks me vahel lükkame seda kõike edasi ja ei leia selleks kõigeks aega?

Olen kuulnud paljusid oma tuttavaid ütlemas: ”Mul ei ole aega sellega tegeleda, ma ei jõua. Ma olen kella 9-ni tööl ja siis lähen koju magama.” Aga kas Sina tahad olla kui liinibuss, mis alustab hommikul kell 6 ja lõpetab õhtul kell 12. Ja kõik järgnevad päevad täpselt sama. Ei midagi uut. Kõik on endine. Liinibuss kes alustab selleks, et õhtul lõpetada. Täpselt sama on ka Sinuga kui Sa ei luba endale aega. Aega olla iseendaga, aega oma tunnetele, mõtetele, emotsioonidele.

Aeg ei ole nagu vihmapiisk, mis kukub meile taevast, see tuleb ise võtta. Tuleb leida tee selleni. Ka mina seda juttu kirjutades võtsin aja – näpistan oma uneajast, et teile, kallid sõbrad, kirjutada. Ja ma olen õnnelik, et saan teile oma mõtteid kinkida.

Tegutse

Võtke aeg ja olge iseendaga. Oma ilusate mõtetega, tunnetega, emotsioonidega. Kõigega mis on teie sisemuses. Lihtsalt, tehes mitte midagi. Vaikuses vaadates enda sisse ja küsige:

“Kas ma olen valmis kinkima oma tundeid?

Mul on nii hea mõelda ja tunda seda, et mul on need, kellega saad kõike jagada. Oma tundeid. Mõtteid. Valu. Kurbust. Rõõmu. Õnnestumisi. Ebaõnnestumisi. Mulle meeldib lause:

”Ela nii nagu iga päev oleks Su viimane.”

Ütlen oma kallitele inimestele seda, mida ma tahan, et nad teaksid. Huvitun nende rõõmudest ja muredest. Ütlen teistele, mida ma nende vastu tunnen. Kuidas tunnen end neile mõeldes. Mida ma neist mõtlen. Mis mulle nende juures meeldib. Mida nad mulle tähendavad.

Minu elus on need inimesed, kellega seda kõike jagada. Kellega koos nutta. Aasta pärast aga naerda koos selle üle, mis meid nutma ajas. Koos teha mõnusaid õhtusööke. Käia jalutamas. Juua veini. Lobiseda hiliste õhtutundideni. Kallistada, ilma ütlemata, mille eest see nüüd oli. Me mõistame teineteist ka ilma sõnadeta. Ma olen südamest tänulik neile, kellel on koht mu südames. Ma armastan teid.

Kingitud hobuse suhu ju ei vaadata, seega julge teha iga päev üks väike kingitus. Kingitus nii endale kui teistele. Ja paki see pakike tunnetega. See on ilusaim kink, mida teisele anda.

Aitäh Sulle, et sain teha väikese kingituse!

0 replies

Leave a Reply

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga