Motivatsioon õppimiseks

Eksisteerib üks veider seaduspära – mida rohkem me teame, seda enam paistab olevat asju, mida me veel ei tea. Erinevus geniaalse ja tavalise inimese vahel seisneb selles, et ühe jaoks muutus teadmatus kireks ja väljakutseks, teise jaoks aga hirmuks. Kui sügavale jäneseurgu oled Sa valmis minema?

Kiikame hetkeks Sinu soovide nimekirja, vaata kas mõni järgnevatest elementidest on seal.

Tahad olla täna parem ja targem kui olid eile? Nautida töötamist väljakutseid ja rahuldust pakkuval ametikohal? Olla teiste poolt lugupeetud oma laia silmaringi poolest? Mõnuleda tõeliselt heade sõprade seltskonnas? Pikendada oma noorust (noorus on lahe aeg) olles veel aastaid õpilane? Või äkki lausa muuta maailm paremaks paigaks kus elada?

Kui leidsid eelnevast nimistust midagi sellist, mis Sind tõeliselt erutab, siis tahaksin juhtida Sinu tähelepanu ühele asutusele, mis pakub Sulle võimalust jõuda nendele soovidele lähemale. See institutsioon on kool – olgu see keskkool, ülikool või rakenduslik kõrgkool – tegu on arengukeskkonnaga, kus tarkused, oskused ja kogemused lausa voolavad Sinu sisse (juhul kui lased sel juhtuda).

Sa oled koolis juba aastaid õppinud ja Sinu ning Su kaasõpilaste suhtumine sellesse võib olla seinast seina. Kurjad õpetajad ja igavad tunnid pole päris need, mis innustavad edasi õppima. Nõustun, aga pommitan Sind ühe väga olulise väitega: asjad muutuvad huvitavaks siis, kui Sa otsustad, et nad on Sinu jaoks huvitavad.

Sul on tarvis suuremat eesmärki, mille nimel tegutseda? Luba ma selgitan näitega: oletame, et soovid saada väga heaks suhtlejaks ning seeläbi tunda rohkem naudingut teistega koos olemisest. Kui keemiaõpetaja räägib sellest, kuidas keemilised elemendid omavahel reageerivad, siis Sina mõtled samal ajal:”hmm, kas võiksime mõelda inimestest kui nendest elementidest ja reaktsioonist kui suhtlemisprotsessist? Kuidas aitaksid keemia põhimõtted mul paremini mõista inimestevahelist suhtlemist?” Kusjuures, keemiatunnis suhtlemisele mõtlemine ei pea tingimata pärssima Sinu teadmiste omandamist keemias, vaid pigem vastupidi – Sa hakkad ka keemiat paremini mõistma, sest Sinu huvi aine vastu on tõusnud ja Sa suudad ainet paremini kinnistada tänu seoste loomisele reaalsete sündmuste ning inimestega.

Kui me jahiksime kooli lõputunnistust vaid ema käsukohaselt, et tubli olla, muutuks kool meie jaoks lihtsalt üheks igavaks kohustuseks. Niipea, kui õppimine saab vahendiks enda sisemiste eesmärkide/salasoovide saavutamiseks, muutub õppimine nauditavaks protsessiks. Oled Sa enda sisemise eesmärgi sõnastanud? Oled Sa otsinud vastust sellistele küsimustele: Millega tahaksin teistele meelde jääda? Mis alal tahaksin ekspert olla? Mida tahaksin endas edasi arendada? Mida tahaksin kindlasti elu jooksul kogeda?

Juhul kui Sa endale eesmärke ei sea, siis pole Sul ka millegipoole püüelda – ja olgem ausad, niisama vegeteerida ei taha ju keegi. Mittemidagi tehes eriti kusagile ei jõua. Aga Sa ju tahaksid midagi saavutada?

Omades selgelt sõnastatud, mõõdetavat, ajaliselt määratletud ja realistlikku, ent samas piisavalt erutavat eesmärki, ei pea me hakkama otsima kusagilt motivatsiooni, vaid motivatsioon on meie endi sees olemas.

Iga kord, kui tunneme, et ei viitsi, ei taha või ei jaksa, võime meenutada oma suurt sisemist sihti ja leida üles tahtmise selle nimel tegutseda.

Mine mõnda rahulikku kohta, võta paber ja pastakas ning tee nimekiri kõikidest asjadest, mida tahad kogeda, õppida ning endas edasi arendada. Lihtsalt pane kõik pähe tulevad mõtted kirja, ära jää ühegi juurde toppama. Järgmisena leia igale kirja pandud mõttele 3 tegevust, mis aitaksid Sul seda saavutada. Selle mõtte- ja kirjatööga Sa sisuliselt programmeerid enda aju neid võimalusi reaalmaailmas märkama. Lahendused lihtsalt hakkavad tulema Sinu juurde, lase neil end üllatada.

Mine jaluta pargis, mediteeri, visualiseeri, suhtle erinevate inimestega ja kuula, millised on nende unistused. Hakka avastama ja muuda teadmatus väljakutseks!